Lõhkuge see ilus maailm ! / Détruisez ce beau monde !
Ingra Sõerd - 14 juillet 2013


Dans le nouveau lieu de répetition et de résidence du festival d’Avignon La FabricA, le metteur en scene allemand Nicolas Stemann présente son oeuvre „Faust I + II“ ou comment faire de Goethe une innovation spectaculaire du 21e siècle. Neuf heures de gymnastique mentale et visuelle.

Faust I + II / Nicolas Stemann / Avignoni teatrifestival 4 – 26 juuli

67s Avignoni teatrifestival on täiskäigu sisse saanud. Tänavad looklevad kirevatest plakatitestst, linnamüürid on äärest ääreni täis teatrit, tantsu ja performance’it. Artistide nimekiri on aukartust äratav : Stanislas Norday, Jean-François Peyret, Katie Mitchell, Angélica Liddell, Christian Rizzo ja palju teised vähem ja rohkem tuntud esinejad. Nende hulgas ka Nicolas Stemann, Saksamaa üks tunnustatumaid kaasaegse teatri lavastajaid, kes seekord toob lavale „ Faust I + II“ esmaettekande Prantsusmaal. Kolmel korral on huvilistel võimalik kogeda üheksa tunnist teatrielamust Avignoni vastavatud teatrisaalis La FabricA. Seekordse teosega kinnidab Stemann oma anti-klassikalist reputatsiooni käsitledes Goethe suurteost kui töövahendit, mida uues vormis taaselustada.

Lavastaja Nicolas Stemann’i kirg tuua lavale aina enam innovaatilisi lahendusi ja vaatemänge on teda inspireerinud töötama nii suurte klassikute kui ka kaasaegsete autorite loominguga. Alates 2002 aastast on ta rahvusvaheliselt silma paistnud iseäranis vaba lavastajakäekirja poolest mille eesmärgiks on alati leida iga lavastuse eripärane energia. „Faust I + II“ on monumentaalne teos kogu lavatehnika ja stsenograafia, ennekõike aga näitlejatöö poolest.

Sisenedes suurde blackboxi, torkavad silma silma koheselt tehnilised lahendused, publikupoolsele seinale on kirjutatud „Stört,die schöne welt !“ (Lõhu see ilus maailm !), laval on tool ja laud. Siseneb Sebastian Rudolph (Faust) ning kogu pärastlõuna ja õhtu kestev teatrimaraton võib alata. Viimase aja kõige tekstipõhisem „Faust“, mis Saksamaal lavastatud, toob lavale kõik etenduse dramaturgilised etapid. Ometi ei ole kaugeltki mitte tegu klassikalise lavaseadega , vaid ühe suursugust dionüüsilist naudingut ja kaost pakkuva teosega.

Stemann kasutab Elisabethiaegse teatri tavapära alustada etendust sissejuhatusega sellest mida publikule näitama hakatakse. Ja see, mida publik näeb, on lahknemine tavapärasest traditsioonist. Proloog kutsub publikut üles aplodeerima sellele, millega ollakse teatris harjunud. „Danke. Danke. Danke !“ kõlab teatridirektori viimane hüüe. Püssipauk – vana lõpp ja uue algus. Stemanni külluslik vaatemäng võib alata. Lavastaja ütleb lahti antiiksest apolloonilisest ning Goethelikust korrast ja täidab lava segaduse, kaose ja naudinguga. Seda nii visuaalsel kui tekstilisel tasandil. Lavastuse visuaalsed lahendused on nii mõnelgi korral absurdilikult ülepakutud, kõik viidud viimase vindini.

Stseenide vahepeal projekteeritakse seintele filosoofide ideid Goethe Faustist. Teoreetilisi mõtteteri Goethe suurteosest. Aga see on vaid sõna ja kui teoreetikud on piisavalt teoretiseerinud lõikavad näitlejad neile vahele. Uus vaatus – aeg on tegutseda. Au commencement était l’action - alguses oli tegu.

„Faust I“ ehk „väike maailm“, lavastus, mida saatis juba Goethe ajal suur edu, valmib Stemanni kätes peaaegu puristlikult pidades silmas just tekstilähedust samas kui lavastuslikust küljest on tegu siiski tahtega teha teatrit vastandudes klassikalistele lahendustele. „Faust II“ ehk „suur maailm“ heidab lavale postmodernse lavashow, käsitledes teemasid (poliitika, teadus, majandus), mis olid aktuaalsed 200 aastat tagasi ja mis modeleerib inimese mõttekäiku ka täna ühiskonna tuleviku, mille tulemusena ühtlasi ka teatri tuleviku, üle.

Mitmeid allusioone tehakse post-dramaatilise je populaarteatri suunas. Väike iroonia noot vistakse õhku tuues lavale Jean Vilari üleinimsuursest vahtkummist marionett ja joobes Mefistofeles kommenteerib ironiseerivalt käesolevas lavastuses kasutatud post-dramaatiliselt kõkvõimalikke dekonstrueeritud stsenograafilisilahendusi. Stemanni looming lõhub igasugused normid tuues vaatajateni ettenägematud pildid, töödeldud teksti ja uudsed rollilahendused. Sageli täidab üksainus näitelja stseenis mitemeid erinevaid rolle samas kui juba järgmises stseenis esitab hoopis samu rolle teine näitleja. Sageli seguneb Fausti ja Mefistofelese roll pannes rõhku inimloomuse keerulisele ülesehitusele.

Pean mainima kindlasti ka näitlejate suurepärst tööd ja kohalolu terve lavastuse vältel. Ligi kolmekümne liikmelise meeskonna ühtehingamine ja energia muudavad saaliseveedetud üheksa tundi kiiresti mööduvaks kaasahaaravaks elamuseks. Sebastian Rudolph (Faust), Philipp Hochmai (Mefistofeles) ja Patrycia Ziolkowska (Margarita) käivitavad kolmetunnise vaheajata „Faust I“ absoluutse saali hõlmava sünergiaga. Fausti rolli kehastav Rudolph on vaieldamatult kaasaegse Saksa teatri suurnäitlejaid kelle kohalolu ja intensiivsus laval on ligilähedal täielikule geniaalsusele. Nende kolme näitleja töö on suuresti see, mis aitab kaasa kogu lavastuse ühtsele hingamisele ja ülesehitamisele.

Lavasutuse stseenid on justkui chef d’oeuvres’id mis üksteisele järgnedes konstrueerivad selle aasta festivali arvatavasti ühe huvitavama lavastuse. Iga stseen loob lavale uue lõuendi mis visuaalselt, sageli ülikülluslikult, muutub dionüüsiliseks kaoseks. Kord hiiglaslik mänguväljak, kord meeletu tantsusaal, põrgu, taevas ja kõik mis nendevahelist ruumi täidab – sõnadest jääb väheseks, et anda edasi seda elamust mis Stemann Avignoni festivali publikule pakub. Selle kaose vahele mahub ka üks esteetiliselt silmipaitav steen, kus Faust magades Margaretast und näeb ning samal hetkel avaneb sügaval foonil uks, kus Margareta, valges pikas kleidis, valgusvihus seisab – stseen, mis meenutas pilti Mati Undi 2004 aastal Vanemuises lavastatud „Romeo ja Juliast“ kus mustal foonil avaneb uks ja Tambet Tuisk kogu oma sensuaalsusega, sama ehedalt nagu Margarita, valgusvihus seisab. Esteetilsele ilule pakkus naudingut saalis viibijale ka näha kuidas näitlejad laval olekust ja publiku positiivsest vastuvõtust ise naudingut said. Etenduse lõppedes tänati artiste kümneminutilise standing ovationiga.

Seda kogemust pakub Stemann oma ülikülluslikus „Faustis“, lavastuses, milles segunevad lavastaja kui suurepärase koorjuhi ja lojaalse trupi (näitlejad, muusikud, stsenograaf ja dramaturg) koostöö mis mõjub värske hingetõmbena kuumas suvises Avignonis.


Mots-clés